— 209 —
selle aatega tutwustada ja harjutada, herra von Heidegg!“
Paluwalt ja meelitawalt puutus ilusa neiu kumisew metalliheal nooremehe kõrwa. Herbert waatas sügawa, tunnistawa pilguga ta peale ja jäi mõttesse.
„Ma tahan katset teha, preili Marchand, ma tahan katset teha!“ ümises ta siis.
„Ja mina soowin Teie katsetele kordaminekut!“ hüüdis Juliette tänuliku soojusega.
Nad oliwad mõne minuti eest suure, sihwaka samba otsas seiswa lillewaasi juurde peatama jäänud ja seal seistes kõnelenud. Nende juurde astus nüüd üks keskealine herra kahe noorema kaaslasega, mis peale Herbert, kellele muud kohused meelde tuliwad, suurde saali ruttas.
„Mulle kostsiwad siit küljest politika maiku sõnad kõrwa,“ algas kõige wanem herra lähenejate seast lahke, wiisaka naeratamisega; „ma kuulsin midagi uuest seadusest, majanduslistest uuendustest, hariduse mõjust ja kõige wiimaks ihunuhtlusest. Imestusega nägin ma, et parun Heideggi jutuosaline — noor naisterahwas on.“
„Mispärast imestusega?“ küsis Juliette niisama lahkeste wahele.
„Noh, naisterahwad ju nii tõsiste asjade üle harilikult ei kõnele, kõige wähem lustilisel pidul. Ja, ja, need wäljamaalased! Nad wõtawad kõigest osa, mis taewa ja maa wahel liigub… See on aga ilus ja eeskujulik Teist, preili Marchand, et Teie meie talurahwale nii soojalt haridust ja kombelist tõusmist soowite.“
Herra, kes Juliette ees seisis, oli tugewa kaswuga, täidlase, lihawa koguga ja habemest täieste lagedaks aetud näoga. See lai, laadi-
