— 208 —
rele tõendan, et meie talupoeg ihunuhtlust nii wäga ei wihkagi! Ta wõtab ennem witsad wastu kui rahatrahwi maksab — seda on meil enam kui üks kord juhtunud.“
„Sest et tal raha ei ole!“
„Oo, tal oleks nii palju raha!“
„Siis tuleb see sellest, et Teie talupojal inimlikku auutundmust ja iseteadwust ei ole, ja see jälle tuleb sellest madalast inimlikust ning seltskondlikust seisukorrast, kuhu ta maha on rõhutud. Tehke, paruni-herra, oma talupoeg priiuse ja hariduse läbi mõtlewaks ning wabalt tundwaks inimeseks, ja Teie saate nägema, et ta parem oma wiimase riidehilbu seljast müüb, enne kui alandawa ja häbistawa ihunuhtluse alla heidab!“
„Ja, preili, see ei lähe aga mitte ühe löögiga — see nõuab aega. Ja mida nii kaua peale hakata, kui talupoeg praegusest seisukorrast wälja saab?“
„Teile jääb ju weel wangistuse-nuhtlus.“
Noor Heidegg raputas naeratades pead.
„Seda ei peetagi peaaegu karistuseks. Mis wiga ilma tööta istuda? On ka söök napp — kas kodugi palju paremat? Pealegi on mõisnikule kibedal tööajal kahjuks töölist paar päewa kinni pidada.“
Juliette näo üle lendas tume wari.
„Omakasul ei peaks siin mõju olema, herra von Heidegg,“ ütles ta pehme etteheitega. „Teil on hea ja auus süda, Teie tahate teistele mõisnikkudele moodsate uuendustega eesmärki hakata andma — kas ei oleks kõrge, kallis, paleuslik ja kõigiti aadelimehe kohane, ka räägitawas asjas rada raiuda, teistele walgustades teed näidata… Püüdke ennast
