Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/214

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 213 —

Preili Marchand waikis selle waimurikka kõne peale. Tema asemel ütles õpetaja Berg heldel, lepitawal näol:

„Ihunuhtlus on ju kahtlemata wäga näotu karistamise-wiis — selles olen ma täieste preili Marchandi poolt. Aga maailmas leidub weel palju halbtusi, mis teatawal ajal ja teatawa ajani paraku tarwilikud on. Seda peab kahetsema, südamest kahetsema, aga sinna ei saa mitte igakord parata. Jumala tahtmise ja abiga ainult wõime paremuse poole edeneda, ka selles asjas. Kui ewangeliumi walgustawad kiired meie talurahwa kombe-elu kohta sügawamalt mõjuma hakkawad, siis jõuab ka wiimaks aeg kätte, kus meie maa walitsewad ja juhtiwad wõimud, kelle kätte Jumal rahwa saatuse usaldanud, ihuliku karistuse kui äratuntud halbtuse rõemuga nurka wiskawad. Sest meelehead ei tee neile selle karistuse-wiisi tarwitamine tõeste mitte.“

„Siis ei mõju Jumala sõna praegu weel mitte soowitawal määral Teie talupoegade peale?“ küsis Juliette.

„Paraku ei! Hingelik tuimus, patu-pimedus on weel wäga suur.“

„Aga ma näen, et Teie talupojad wäga wirgaste kirikus käiwad.“

„Kõrtsis käiwad wirgaste — kirikus magawad — haha!“ kostis walge peaga noor krahw.

„Minu otsus ei käi mitte kõigi kohta, minu armas preili,“ ütles kirikuõpetaja pehmelt. „Minu koguduses on ka palju ärksaid hingesid ja nende elu on kombeliselt laituseta. Aga Teie teate — umbrohu-külwaja ei uinu, ta on ka minu nisupõllul ööd ja päewad wäsimata