Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/215

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 214 —

tööl. Palju, palju wõitlust saab mul tema wastu weel olema.“

„Iseäranis, et Teie wõitlust kool ei ole toetamas,“ tähendas koolipreili.

„Wäga õige, mu kallis õde! Selle peale on aga meie mõisawanemad juba mõtelnud, ja warsti hakkab igas wallas plaanilik koolitöö peale, millele ma kõigest hingest edu soowin. Mina olen suur koolisõber, preili Marchand, ja oma seaduslikku mõju ja meelewalda kihelkonna koolielu kohta tahan ma kõigiti wiljakandwalt maksma panna. Ma loodan, et meie talurahwa waimlisel ja kombelisel elul juba aastakümne pärast hoopis teine nägu saab olema.“[1]

Nüüd seltsis nende juurde weel üks walge lakaga Koljat — krahwi wanem wend. Tal oli peaaegu neljanurgeline, päratu suur pea, ilmatu suured pungis silmad ja kaugele ette poole ulataw tugew alumine lõualuu. Kellel selle herra suurus ja tugewus esimest korda silma ees seisiwad, ilma et ta tema rääkimist

  1. Rahwakoolide asutamine edenes aga wäga aeglaselt, sest, nagu Tallinna ülemkooliõpetaja Blagoweschtschenski oma raamatus „Der Ehste und sein Herr“ („Eestlane ja tema isand“) tõendab, polnud Eestimaal aastal 1861 weel mitte 1000 kooli olemas, nagu neid olema pidi, waid ainult wiies osa sellest arwust, nimelt mitte iga 300 hinge kohta polnud kooli, waid alles iga 1500 hinge kohta. Mitte ainult terwed kihelkonnad polnud weel ilma koolideta, waid üks terwe ringkond 6 kihelkonna, 39 walla ja umbes 28,000 elanikuga! Kolmel ringkonnal kokku 10 kihelkonnaga, 125 mõisaga ja umbes 70,000 inimesega polnud rohkem koolisid kui 13 waewalt 300 õpilasega. 554 walla kohta tuli ainult 206 kooli, ja 300,000 eestlasest käisiwad ainult 6600 hinge koolis.