Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/218

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 217 —

mina uueste. Tema aga wastab: ‚Siis, kui otsa saab!‘ — ‚Siin on keelatud suitsetada!‘ hüüan mina. Nüüd aga kõige tooruse tipp: ta wastab mulle: ‚Teie ise suitsetate ju ka!“

„Kas Te suitsetasite siis ise ka?“ küsis preili Marchand.

„Ja,“ wastas krahw.

Juliettele kippus naer wägise peale. Õnneks wõis ta ennast lillewaasi warju tõmmata.

„Aga weel teise palju parema loo wõin Teile sellest liigist jutustada,“ algas krahw, uut hoogu wõttes. „Mõtelge ometi —“

Kuid punase peaga parun, kes ihunuhtlust kiitnud, pani käe jutustaja õlale ja hüüdis läbi nina:

„Täname — saab sellestki! — Sul on õigus! — Täieline õigus! — Koolitamine kahjulik talupojale. — Ei näe uhkuse pärast oma nina enam. — Toores — wastane — suureline. — Just minu mõte! — Talupoja haridus sonimine. — Unine paleus. — Haridus kõrgemate liikide jaoks. — Kündmiseks pole kirjatundmist waja. — Wiimaks taha keegi enam sõnnikut wedada. — Wabandage, preili, tugewat sõna!“…

Õpetaja oli seltskonnast nägemata kadunud…

Tema asemel lähenes Herbert von Heidegg ühe wäiklase, elawalt rääkiwa wanadlase herraga, kes kuldseid prillisid kandis.

„Ohoo,“ hüüdis noor parun, wäikese seltskonna peale pilku heites, „kolm ühe wastu — see on liig! Siin, preili Marchand, toon ma Teile wabameelse kaaslase; Teie kahekesi koos lööte kõiki wastaseid… Herra von S. Liiwi-