— 222 —
teid, sest tal oli siin mehega tegemist, kes asja sisse suutis tungida. —
Herra von S. oli üks neist wähestest mõisnikkudest, kellest talurahwas head rääkis, olgu küll, et ta alles kuuet kuud oma uut mõisat walitses. Kõige pealt oli ta inimeste wastu lahke, püüdis igaühele õigust teha ja ei sallinud sundijate üleliigset waljust. Teenijad ja talupojad oliwad neid sel ajal nii haruldasi omadusi uue herra loomuses peagi märganud, ja kiidukõned seeüle lagunesiwad peagi üle terwe kihelkonna laiale.
Niisama elawalt kiideti selle mõisniku abikaasat. Proua von S. oli ühe wana ja kuulsa Liiwimaa aadelisoo wõsu, mis teda aga mitte ei keelanud, alama rahwa wastu kaastundlikku südant ja lahtist kätt näitamast. Tema juurde ei tulnud taluperenaised oma koduste töödega mitte wärisedes ega lahkunud mõisast jookstes. Ei läinud loelõng rõngast mitte läbi, siis ei wisanud proua seda mitte tagasi, et waene naine oma linadest uue ja peenema ketraks, nagu proua von Heidegg nõudis, waid ta lausus ainult paar õpetawat sõna tulewiku kohta, ja ei jätnud ka halba ketrajat ja kudujat wäikesest wastukingitusest ilma. Ta kuulas walla waeste järele, andis haigetele maksuta rohtu ning tema ja ta mehe esimene töö uues kohas oli külakooli asutamine, milleks praegu mõisa materjalist ja osalt mõisa tööjõuuga maja ehitati.
Preili Marchand õppis proua von S-i ka tänasel pidul tundma, ja see wõitis oma armastusewäärilise meelelihtsuse ja usaldust-äratawa lahkusega kohe Juliette südame.
