— 223 —
Adelheid von Heidegg oli pahandawast juhtumisest saadik wäga halwas tujus. Isegi tantsimine, mida ta noore, elurõemsa neiu täie õhinaga armastas, ei teinud talle enam lõbu. Ta weeretas oma wäikeses ilusas peakeses alatasa mõtet, kuda sellele „ninakale Prantsuse mamslikesele“ ja ühtlasi oma wennale, kes wiimast nii „naeruwäärilisel wiisil“ kaitsnud, teda aga, Adelheid von Heideggi, terwe seltskonna ees häbistanud — kudas neile mõlemale kätte maksta. Asja otseteed mammale kaebada, ei läinud hästi; Adelheid tundis enese salajas süüdlase olewat ja kartis Herberti, kes, enese eest kostes, juhtumisele soowimata wärwi oleks andnud. Ta otsustas wiimaks parajat silmapilku ära oodata, et wastastele selja tagant hoopi anda.
Õhtu tõi peale tantsu weel laululõbu. Sünnipäewa-laps oli, nagu seltskond teadis, laulja; niisama leidus külaliste seast naiste- ja meesterahwaid, kes endid kuulda wõisiwad lasta, ning lõppeks laulis ka Heideggide Prantsuse koolipreili. Üleüldisel soowil astus preili Adelheid klaweri juurde; preili Marchandi asemel nõudis ta herra Lustigi omale kaasmängijaks, mida esimene mitte imeks ei pannud.
Noor neiu laulis üsna kena helkja healega, kuid kuiwalt ja hingeta. Wiisakuse pärast oli aga kiiduplagin tormiline nagu kunagi. Õhetawal palgel läks Adelheid mamma juurde ja ütles sosistades:
„Ma ei taha, et preili Marchand täna õhtu laulab!“
„Aga kui wõerad soowiwad?“
„Siis tee wõimalikuks, et seda soowi ei täideta.“
