Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 22 —

sirgeks ja seisis nüüd oma täiel wägewal pikkusel ja jämedusel mõisniku ees.

„Päärn,“ ütles parun Heidegg pehmemalt, kui ta kurja, walju näo järele oleks wõinud arwata, „Päärn, sa ei ole oma meelt weel sugugi parandanud. Sa oled weel seesama wastane hunt, kes sa kahe, kolme aasta eest olid.“

„Paruni herral on õigus.“

„Soo — wõi mul on õigus!“ Parun astus mehele sammu lähemale „Kui sa ütled, et mul õigus on, siis tähendab see, et sa oma meelt parandada ei tahagi? Mis?“

„Tahan küll, aga paruni herra sundijad ei lase.“

„Ei lase? Sina, häbemata, kargad täieste ilma asjata kubja kallale ja peksad teda kõigi teomeeste ees, ja julged mulle weel öelda, et minu sundijad sind ei lase meelt parandada?“

„Kubjas lõi mind ilma asjata, ja mina ei peksnud teda mitte, waid wiskasin ta oma kallalt ära lepapõesasse.“

„Pea lõuad! Kubjal on õigus sind lüüa, ta wõib sind lüüa, milla tahab — see on minu käsk! Aga sina ei tohi kubjast lüüa — kas kuuled! Sina ei tohi kubja külge näppugi pista — kubjas on minu käsu peal wäljas, kubjast peab iga ori kartma nagu mind ennastki!“

„Aga see ei wõi paruni herra käsk olla, et kubjas ilmasüüta inimesi tohib peksta.“

„Wait! ilmasüüta inimesi teie seas ei olegi! Teie olete kõik kelmid, wõrukaelad, wargad ja laisklejad! Tänage Jumalat, et teil weel nii helde herra on, nagu mina olen. Iga hoobi, mis teile antakse, olete auusaste ära teenind…