— 236 —
saunas, seal loratakse talle kõiksugu asju ette ja pannakse tüdruku pea pettustega kihama. Mis ta siis minust hoolib! On ta aga külast ära ja siin minu silma all, siis soan ehk rohkem mahti temaga mõnda mõistlikku sõna reakida. Siin peab ta mind alles tundma õppima, ja siis ehk tuleb meie asjast midagi wälja.“
Huntaugu wanamees mõistis, et kubjal oma seisukohast õigus oli. Ta poleks ka asja wastu olnud, kui ta aga selgeste oleks teadnud, et temale sellest kasu tuleb. Seepärast ütles ta kuntskoppi:
„Aga mul ei täi tütart ära anda. Kui mehele läheb, on teine asi. Aga wõera juure teenima anda — seda ma ei taha mitte.“
„Kas seda opmannile ütlesid?“
„No jah!“
„Siis olid rumal mees! Opmann wihastad ja teeb su herra silmas nii mustaks, et oma suu kõigest wõid puhtaks pühkida.“
„Kas arwad siis, et mul midagi loota oleks?“
„Muidugi! Nii kaua kui sa minu ja opmanniga hästi läbi soad, on sul kõik loota, mis süda himustab, ja kui Miina weel kord minu naine on —“
„Hea küll, hea küll,“ naeris Mihkel, piipu toppides, „eks ma siis tee kõik, mis mõisa saksad soowiwad! Soadan Miina homme opmanni juure ja jään ise head kohta ootama. Soan selle Jüripäewaks kätte, on hea; kui mitte, siis wõtan tüdruku silmapilk jälle koju tagasi… Sinu käest oleks mul aga weel midagi küsida.“
„Mis siis?“
