— 235 —
„Küll ma ta wälja õpetan,“ naeris opmann oma raswase healega, käed püksitaskus. „Ja Jumal teab mis peent tööd mul ei ole — olen ju poissmees. Eks me näe: on ta wiks tüdruk, siis tahan ka ta isa meeles pidada. See sulle ju ükskõik, kas toidad ja katad oma last, wõi wõtad ta asemele wõera teenija.“
„Kas siis on ikke loota, et mõisawanemad mind Jüripäewal meeles peawad?“ andis Mihkel juba järele.
„Kui mina tahan, sünnib kõik, kui mina ei taha, wõid Huntaugul kärwata! Ja seega jumalaga, wanamees — homme ootan Miinat.“
Alandliku kumardamisega lahkus Huntaugu Mihkel walitseja juurest ja läks kõige pealt Kubja-Pritsu üles otsima. See elas aidamehe ja kiltriga ühes majas, mõisa wiinaköögi ligidal, ning juhtus just kodus olema.
„Prits,“ ütles Huntaugu isa, kui ta kubjale kätt andnud, „mis hullu tembu sina oled ära teind? Opmann ütles, sa olla meie Miinat temale tüdrukuks soowitand?“
„No jah! Mis siis?“
„Kas sa siis ei tea, et mul teda enesel tarwis on?“
„Tahad teda ju mulle naiseks anda! Siis jääd tast ju muidugi ilma.“
„See on teine asi. Aga nüüd — anna ainus laps wõera juure teenima ja wõta ise palgaline majasse.“
Kubjas hakkas asja seletama.
„Woata, Mihkel! Miina jääb minu wasta selleks, mis ta ikka oli: külm kui jääpurikas, tumm kui puupakk. Kas arwad, et ma aru ei soa, kust see tuleb? Ta käib salaja Uuetoa
