— 238 —
aegu pisarsilmil. Sa annad oma ainuma lapse majast ära — annad ta selle türklase juure teenima, kellest ükski inimene head ei tea reakida!“
„Wõin ma siis opmanni käsule wasta panna?“ kaitses ennast peremees. „Tead ju küll, mis mul mõisast on oodata.“
„Tean küll! Tean küll!“ õletas eit edasi. „Aga kas sa siis selle eest oma last pead müüma? Et natuke paremat kohta kätte soada, lased omalt tütri ära kaubelda. Mis siis, kui mina Miinat mõisa minna ei lase?“
„Ema,“ ütles Miina, „lase mind pealegi minna! Mul üsna hea meel, kui isa seeläbi parema koha saab! Opmannile wastu panna on paha asi — tead isegi, et ta isale palju paha wõib teha.“
Ema pidigi wiimaks järele andma. Soowis ju temagi paremat talu ja suuremat sissetulekut, sest nad elasiwad wäga kehwalt. Huntaugu koht oma wiletsate maadega suutis neid waewalt toita. Iga kewadel pitsitas neid kibe puudus oma ja loomade toidust, ning Mihklil oli magasi-aidas alatasa suur wõlg tasuda.
Nii lahkus siis Miina järgmisel päewal isatalust ja läks mõisa teenima. Nuttes waatas talle ema järele ja ka Mihkel tundis oma südame ärda olewat. Nad ei kõnelenud terwe päewa üksteisega sõnagi ja ka söök ei maitsnud kummagile.
Miinale sai aga opmanni juures wäga lahke wastuwõtmine osaks. Herra Winter silmitses tüdrukut nii teraselt nagu „parisnik“ laadal ostetawat hobust waatleb, ja ta rõemus naerataw nägu näitas, et ta „kaubaga“ rahul
