Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/240

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 239 —

oli. Wana inimene, kes opmanni majapidamist ajuti juhatanud, pidi uuele tüdrukule kohe süüa andma ja opmann ajas Miinaga tüki aega mõnusaste juttu.

Herra Winter oli umbes neljakümne-aastane keskpäralise kaswuga lihaw mees poolpalja pealaega, wähese habemega, paksu punetawa näoga ning tubli opmanni-kõhuga. Kentsakas oli, et ta kunagi otsekohe inimese otsa ei waadanud, kellega ta kõneles, waid ta riiwas teda ainult kõrwaliste pilkudega ja heitis oma silma ainult siis täie waatega inimese peale, kui see tema otsa ei wahtinud. Kui ta Miinat silmitses, waatas see maha. Niipea aga, kui tüdruk silmi tõstis, oli opmanni pilk hoopis teisale pööratud.

Õhtul ilmus Prits kööki. Ta oli wäga mahe ja magus. Sõbralikult küsis ta Miina käekäigu järele ja tähendas seepeale:

„Noh, nüüd soab sust weel wiimaks peenikene inimene, kes ilmas oskab elada. Ja selle eest pead mind tänama.“

„Sind?“

„No jah! Mina sulle ju selle koha muretsesin.“

„Kudas nii?“

„Kas siis isa ei öeld?“

„Ei.“

Miina rääkis õigust: Mihkel oli kodus ütlemata jätnud, et opmann Kubja-Pritsu soowitusel Miinat tüdrukuks hakanud nõudma, ja seeüle oli ta wist seepärast waikinud, et ta Miina wastikut olekut Pritsu kohta tundis ning sellepoolest tütre wastupanekut kartis.