Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/244

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 243 —

„Noh, kas sa’s ei tea, keda sa teenid?“

„Tean küll,“ wastas Miina, „aga kui ma oma töö ära teen ja iga käsku täidan — mis ta mulle siis wõib teha? Tead küll, et mu elu kodu koa mitte kuldne põld. Ennem teenin hirmuga wõerast, kui kodu iga päe’ peatäie nutan.“

Päärn oli ukse kõrwal pingi peal istet wõtnud. Ta wahtis tumeda näoga oma ette maha.

„Kudas ta su wasta siis on?“

„Ah opmann? Siiamaale wäga hea! Põle ma tema suust weel santi sõna kuuld.“

„Seda pahem,“ urises Päärn.

„Kudas nii?“

„Püüab sind wist meelitada! Kas sa siis ei tea, misuke inimene ta on? Jumal hoidku sind ise, Miina!“

„Ole üsna mureta, Pearn! Minule ei wõi midagi paha sündida — kas sa mind siis ei tunne? Ma oleksin oma eluga siin üsna rahul, kui mitte wa’ Prits mind liig palju ei käiks tülitamas. Ta on kui takjas mu külles.“

„Seda wõisid ju ette arwata, aga tulid siiski mõisa!“ urises Päärn.

„See oli opmanni kõwa käsk. Tohib siis sellele wasta panna? Tead isegi, mis lootused mu toadil on. Hakka mõisaga jonni ajama, wisatakse sellestki urtsikust wälja. Just wanemate pärast wõtsin wõera lewa wasta — wõid isegi arwata, et ma seda heameelega ei teind.“

Kui Päärn järgmistel kordadel tuli — enamiste õhtuti — ei porisenud ta Miina siiatulemise üle enam, näitas aga wäga kurba, rõhu-