Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/245

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 244 —

tud nägu. Miina arwas tema muret mõistwat, ja püüdis teda igal wiisil trööstida.

„Sa mõtled, et Prits mu wiimaks siiski ära meelitab?“ ütles ta. „Seda ära karda. Tema minust jagu ei soa. Ma püüan opmanni nii usinaste teenida, et ta minuga rohkem rahul on kui ühegi tüdrukuga enne mind. Siis põle Pritsu eestkostmist wajagi, kui isa paremat kohta tahab soada. Ma palun opmanni ise, et ta sakstega mu isa pärast reagiks, ja ma usun kindlaste, et meie ilma Pritsuta sedasama kätte saame, mis tema abigagi.“

Päärn ohkas — mispärast, seda ta ei öelnud.

„Miina,“ ütles ta minekut tehes. „Kui sulle kudagi ülekohut tehakse — ükskõik, kelle poolt — siis reagi kõik mulle! Sa tead, et sul paremat sõpra ei ole. Kas lubad mulle seda?“

„Kellele ma siis weel peaksin reakima, kui mitte sulle!“ wastas tüdruk niiske pilguga.

Aga tal ei olnud lähemal ajal asja kellegi peale kaebtust tõsta. Prits oli wiimasest tormi jooksmisest saadik jälle wiisakas ja lahke, et seo kas näpu ümber, ning opmann Winter oli päris eeskujulik leiwa-isa. Miina näis talle iga päewaga rohkem meeldiwat. Lai päikese paiste walgustas walitseja lihawat nägu, kui noor nägus tüdruk talle lauda kattis, sinna hoolsaste keedetud toidud peale kandis — Miina oli aidamehe ämma käest keetmise-kunsti ruttu ära õppinud — ning teda ka muidu nii usinaste ja osawaste ümardas. Opmann Winteril näis otse püüdeks olewat, seda halba nime, mis tal ta waljuse pärast rahwa suus oli, uue tüdruku silmas haljaks puhastada ja ennast laimamise