— 251 —
kergendaw õhkamine, ta muljutud selg ajas enese sirgemale, ta kustunud silmast tungis lootuse sätendaw helk. Keiser on meie hädast kuulnud ja meile appi tõtanud! Ei aidanud midagi, et mõisnik wastu pani, et ta seadust meie eest püüdis warjul pidada! Nüüd on ta meil käes, ja mis ta käsib ja annab, üksnes seda tahame teha ja wastu wõtta!
Waewalt oliwad talitajad uued seaduseraamatud kihelkonna-kohtust koju toonud, kui nende juurde igal pool päris rahwarändamine algas. Igaüks tahtis kallist asja oma silmaga näha ja tema sisu kuulda saada. Liig raske töö ja pitsitaw waesus, mille all talupoeg kannatanud, oliwad lootused nii pingule ajanud, et uuest „roamatust“ nagu taewa ilmutusi oodati. Rahwa waestes walgustamata peades oliwad kõiksugu unenäod tekkinud, mis julguse ja segaduse poolest igast piirist üle läksiwad. Soniti mõisa-orjuse täielisest ärakaotamisest, maksuta maa jagamisest ja kõiksugu isiklistest priiustest, mida enestele lähemalt ei mõistetud ettegi kujutada. Pühaliku auukartusega waadeldi kallist raamatut talitaja laua peal, ja nii mõnigi kohkus ära, kui selle nii suure nägi olewat — kaugelt peale 300 laia lehekülje 1315 paragrahwiga ja paljude lisade, plaanide ja mudelitega! Kust otsast niisugust lugema hakkad — päris wäike piibel! Ja wõi see lugemine isegi nii kerge asi on! Oli ju talitajaidki, kes lugeda ei mõistnud, ja see, mida lugemiseks kutsuti, oli wilets, raskejalgne weerimine tiku abil. Kuid julge pealehakkamine on pool wõitu. Ja oma silm on siin kuningas. Kästi küll õpetaja käest seletust küsida, kui ise
