— 252 —
aru ei saa, aga mine nüüd tea, mis see seletab! Õpetaja saks nagu iga teinegi! Wõi temagi talupojale head soowib!… Ja kirjeldamata õhinaga asuti seaduseraamatu uurimisele, löödi isekeskes waieluse-lahinguid tumedate kohtade pärast, kisti raamatut ühe käest teise kätte ja nähti öösel ainult seaduse-punktidest und. Mõnes paigas olla seda uurimise-tööd nii mõjuwalt toimetatud, et raamat meeste käes ära lagunenud…
Wäga wilets lugemise-meister oli ka X. walla talitaja. Kui peremehed esimesel õhtul tema juurde kokku tuliwad ja teda uut seadust ette paniwad lugema, sai ta esimesel poolel tunnil ainult raamatu pealkirjaga ja paari sissejuhatawa paragrahwiga toime, ning needki jäiwad pealtkuulajatele tumedaks, sest seaduse keel on raske. Ja seejuures tilkus lugejal higi otsa eest. Tema abimees ja teised walla-ametnikud polnud ka mitte osawamad.
Kustutati siis esimest uudishimu peaasjalikult raamatu wälimuse waatlemisega. Ta käis käest kätte nagu mõni ime-asi. Üks leidis ühte, teine teist tähendada.
„Kõige pealt woadake, mehed, järele, kas Keisri käsi all on,“ ütles Tõntsu Peeter, kelle wigased silmad ainult raamatu pikkust ja laiust seletasiwad.
Hakati Kõigekõrgemat allkirja otsima; waadati raamatut eest ja tagant.
„Ei ole näha kuskil,“ ütles Siimu-Jüri.
„Mis sa reagid — näe siin on ju,“ õpetas Pärtli Jaan, kes piiblit ja palweraamatut kaunis sorawalt oskas lugeda. „Siin seisab ju
