— 253 —
suure tähtedega: „Suure Auliko Keisri Herra ja kõige Wene riigi Isiwalitseja nimel…“
„Jah — ‚nimel‘,“ hüüdis Tooma-Tõnu Mihkel, „aga kus seisab Keisri käsi, mis ta ise on alla teind? Tema nimel wõisiwad ju saksad, Jumal teab, mis teha ja kirjutada!“
„Näe, rida läheb ju edasi, — miks sa poolelt jätsid, Joan?“ hüüdis keegi Pärtli peremehe kõrwalt.
„Isiwalitseja nimel,“ loeb Jaan edasi, „Isiwalitseja nimel Walitsejast Senatist antud käsk!“
„Säh sulle! Sinati käsk on siin ülewal, aga kus Keisri käsi?“ hüüdsiwad healed läbisegi. „Loe alamalt — käsi pannakse ikka alla!“
Jaan loeb pikkamisi ja komistades:
„Reiks—raadi—kohto Pea—wanema nimel on ennast alla—kirjotanud: Krahw D. Blu—blu—Bluudow.“
Ümberringi ainult pikad näod. Sõna „krahw“ ei meeldi kellelegi.
„Missugune krahw?“ hüütakse umbusklikult. „Mis ta nimi on?“
„Krahw Blu—Bluu—Bluudow!“
„Kust mõisast see peaks olema?“
„Mine nüüd tea kõiki saksu! Aga see põle õige allkiri, mehed! Olgu ta küll mõni kohtuherra, aga ega tema käsi seadusel tohi all olla.“
„Too siia roamat — ma woatan ise,“ hüüab Oina Kaarel pahaselt. „Näe, teise külle peal weel kirja küll!“
Ta on kehw lugeja, aga wapper weerija. Südilt algab ta teiselt leheküljelt.
„R—e—re—i—k—ik—reik—s—r—sär—reiksär—a—a—aa—d—i—di— reiksäradi —ar-
