— 259 —
„Keisri käe“ leidnud olewat; aga natuke waigistatud ja julgustatud on nad siiski, sest nüüd teadwad nad, et raamatu peal ka Wene keelt on, ja kui kindralkuberner, kelle nimi neile mitte kuulmata pole, omagi allkirjaga kinnitab, et „saks ja talupoeg seda seadust peab pidama“ — ega ta siis nii wäga „undrehti“ wõi olla.
Himukamalt heidetakse jälle seaduseraamatu sisu uurimise peale. Kolm, neli meest asuwad talitaja ümber kokku ja wõetakse kõige pealt paragrahwide „Juhataja“ käsile. Otsitakse miskit sõna „prii maast“, „kergendustest“, „teoorjuse ärakeelamisest“ j. n. e. Kuid raske on midagi üleüldse leida ja weel raskem seda, mis süda soowib. „Juhatajas“ räägitakse palju kõiksugu kontrahtidest — „rendi- ja teokontrahtidest“ — ja mitmesugustest rentidest, nagu „raharendist“, „wiljarendist“, „mitmesugusest rendist“ ja „päris raha- ehk wiljarendist“ ning kroonu- ja wallamaksudest ja paljust, paljust muust, — kuid soowitud sõnad ei tule ettegi. „Prii maast“ on niisama wähe juttu kui orjuse keelust. Ainult „talumaadest“ ja „mõisamaadest“ kõneldakse, ning nimetatakse mitmel korral „tegu“, „teokaupa“ ja „teokontrahti“— jah, räägitakse isegi „jäädawast teokaubast“. Kadunud ei wõi siis „tegu“ olla…
Püütakse kõige pealt järele waadata, mis seal „rajapanemisest talomaa ja möisamaade wahele“ jutustatakse. Ahah, siin ongi! Kibe weerimine algab: „Möisnikud annawad talorahwa igaweseks pruukimiseks köik seda haritud maad, s. o., köik need pöllomaad, heinamaad, karjamaad ja öuemaad, mis 9. Jaani-kuu pääwal 1846. aastal talokohtade päralt ja talo-
