Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/265

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 264 —

põllu- ja heinamaa eest oli maksta; uus seadus nõudis aga rentniku käest, kellel 9 tiinu põldu, karjamaa eest 20 külimittu ja aiamaa eest 5 külimittu rukkid[1].

Seda puhku ei märganud keegi, kui wäga see kergendus kokku sulas, mis teopäewade wähenemise kujul seaduseraamatust wälja hiilgas. Ükski ei mõistnud seda talupojale tekkiwat kahju wälja arwata, mis maa kahanemisest uue mõedu läbi, karja- ja aiamaa maksu alla panemisest ning lõppeks sellest kaswas, et aja jooksul „oma poole kistud maad“ talupojalt jälle ära taheti wõtta[2]. Kui mõisnikud tõendasiwad, nad olla uue seaduse läbi talupojale 26 protsenti ta teo-orjusest kinkinud, siis oli see määratu liialdamine. Eelnimetatud kahjusid kokku arwates wõis talupoeg julgeste öelda, et tema orjust ainult kuuendama osa wõrt oli kergendatud, et temalt selle eest aga rohkem kui wiies osa ta krundist ära wõeti. —

Uue tiinu-mõedu kohta jõudsiwad X. walla peremehed oma esimesel koosolekul wiimaks otsusele, et 9 tiinu ikka wist senist kuuepäewa-talu tähendab, sest „ega kohtasid ometi täieste ümber hakata walama,“ nagu talitaja arwas. Asi seegi siis, et teopäewi niisuguse talu pealt

  1. See on ühe tiinumaa rendi hind eht 1,75 tündrimaad põldu. Arwame selle arwu 2,32 tündrimaaga, mis talupoeg uue mõetmise läbi kaotab, kokku, siis saame 4,07 tündrimaad, ja see on peaaegu neljas osa kuuepäewa-rentniku terwest maast.
  2. Et oma põllukrunti suurendada, oliwad talupojad oma maa kõrwal olewaid harimata maasiilusid arendamisele wõtnud, et neist omale lisa saada. Need higi ja waewaga wiljakandjaks haritud maalapid pidi ta nüüd mõisnikule tagasi andma ehk nende eest enesele orjust peale laskma panna.