Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/269

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 268 —

ei pakkunud aga seadus sellepärast mitte, et mõisnik enesele ikka weel liig suure meelewalla talupoja üle kätte oli jätnud, et wiimane waraliselt ja politikaliselt ikka weel rüütli ülemwalitsuse alla pidi jääma. Mõisniku ja talupoja majandusline wahe jäi ikka weel „prii kontrahi“ peale põhjenema, kuna priius ainult mõisniku pool oli, ning talupoja kohtumõistjaks jäi ikka ainult mõisnik ise.

Kui peremehed esimeselt koosolekult weel sellegi rõemu-natukese nagu walgusekiire oma pimedatesse urtsikutesse wõisiwad kanda, et uus seadus teoorjust weidi kergendab, et waimupäewad ja kümnusemaks kaowad, siis sammusiwad nad lähematel õhtutel norus peaga ja tühja põuega koju poole. Kuid kare elu on eestlase leplikuks teinud. Oliwad ka kaua soetatud suured lootused luhta läinud — natuke oli ikka saadud— asi seegi!…

Seal toodi ühel päewal walda sõnum, kihelkonna-kohtuherra laskwat peremeestele teatada, et nad nüüd, kus uus seadus wäljas, mõisaherradega selle seaduse põhjal uusi kontrahtisid wõiwat teha — olgu teo-orjuse, wilja ehk raharendi peale.

Warsti peale selle, mai-kuu algusel, kogusiwad X. walla talupojad mõisa. Nad nõudsiwad noore paruni järele, kes ju Jüripäewast saadik peremeheks saanud. Kuid noore asemel


    hulga kohta üle 5 protsendi ei ulata. Peale selle pidi wäljarändaja palju tunnistusi muretsema ja palwekirjasid kirjutama ning 80 rbl hõb. pidi tal taskus olema. Et wallapolitsei täieste mõisapolitsei meelewalla all seisis, siis wõis mõisnik wäljarändamist ka lubade keelamise läbi takistada.