— 269 —
wiidi nad wana paruni Heideggi ette, — noor olla Tallinna sõitnud, teatas Tohwer meestele.
Et parun Rüdiger Heidegg oma perekonnaga ikka weel siin wiibis, tuli sellest, et tema uue mõisa elumaja aprilli-kuus jaolt maha oli põlenud. Praegu ehitati seal maja kallal, ja kuni selle walmis-saamiseni, umbes Jaani-päewani, pidi wana parun poja juurde jääma.
Mehed ei läinud mitte heameelega tema jutule, seda wähem, et neil ju temaga kontrahtisid polnud teha. Aga parun Heidegg oli neid sisse käskinud astuda, ja kolm, neli peremeest täitsiwad tema käsku, kuna teised wälja ootama jäiwad. Harilisel wiisil, käed püksi-taskus, pool selga meeste poole, kulm walidalt kortsus, wõttis paruni herra mehi wastu.
„Mis tarwis?“
„Tulime noore paruni herraga uue seaduse järele kontrahtisi tegema,“ wõttis talitaja meeste seast sõna.
„Mis uue seaduse järele?“
„Paruni herra teawad, nüüd on ju Jüripäewast saadik uus seadus wäljas, ja kihelkonna-kohtuherra ütles, et wõib uue seaduse järele uusi kontrahtisi teha.“
„Soo! Mis siis wanadel kontrahtidel wiga on?“
„Eks seal ole weel see abitegu sees, ja see on ju nüüd kadund.“
„Abitegu kadund? Misuke abitegu teil kadund on?“
„Noh, need waimupäewad ja teise inimese päewad ja leikusepäewad — eks paruni herra tea ise paremine kui meie!“
