Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/274

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 273 —

paruni juurde ja kaapas mitu korda selle põlwi.

„Eks tuld paruni herrasi uue koha eest tänama. Käisin juba kord mõisas, aga põld wana ega noort paruni herrat kodu.“

Ja jälle paitab mõisniku peeneid püksa.

„Hea küll! Hea küll!“ tõrjub Heidegg meest tagasi; selle käed on räpased ning ta habemest ja riietest tõuseb piibu, tahma ja higi hais. „Mine, seisa seal ukse juures!“

Mihkel poeb pool upakile ukse juurde.

„Kohaga oled siis rahul?“

„Jah, paruni herra! Eks ta ole ikke moade poolest wähe mõistlikum kui Huntaugu ja suurem koa.“

„No waata, kuda sinu herrad su eest hoolt kannawad. Aga teie, talupojad, pole ialgi rahul… Kas sina wahest ka nende seas oled, kes arwawad, et mõisa enam pole waja wana wiisi tegu teha?“

„Oh ei, paruni herra! Kus minusugune seda julgeb arwata. Eks mina tee, mis saks nõuab. Eks saksad tea seadust kõige paremine.“

„See on mõistlik, Mihkel,“ kiidab parun, edasi-tagasi sammudes. „Ütle neile teistele, et nad lambapead on. Ja ärgu keegi juleku waimu wälja saatmata jätta — kohe läheb haakenrihtri juurde. Küll see siis witsad ja kepid tantsima paneb.“

„Küll ma ütlen neile, paruni herrad!“

„Ja sina paned tähele, mis nad räägiwad ja mis nõuu nad peawad, ja tuled siis mõisa ja ütled mulle.“

„Küll, küll, paruni herrad.’“

„Wõid nüüd minna!“