Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/276

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 275 —

lasuks mõne saladuslise wande wõim aasa ja nurme, metsa ja wõsa peal.

Küla lahjad põllud oliwad weerjad, kiwa täis, mis kui hambad surnu pealuust wälja hirwitasiwad. Ühelt poolt piiras neid wõseriku ja mätastega kaetud heinamaa, mille peal hiljuti lahti lastud külakari wiletsaid rohuliblesid ja kulusalkasid otsis. Waesed loomad! Tali oli nagu pikk tõbi nende kohta mõjunud: lahjad, et loe küljekondid ükshaawal ära. Näljase ahnusega närisiwad nad rohutüügaste kallal, et aga midagi kõhtu saada.

Paremal käel oli küla kesawäli, pahemal hiljuti hange alt wäljatulnud, kahwatanult haljendaw rukki-oras. Kesapõllud polnud paremad, kui keskel olew suiwilja-wäli: kiwa ja künkaid täis. Ühe künka peal kaswas suur kahar mänd, mille all rahwa jutu järele keegi reisija ära tapetud. Küla pool serwas oli maapinnal mõnest kohast nagu nahk ära wõetud: seal ei tärganud peale ohatate miskit haljendawat taimekest. Külamehed wiisiwad sealt rähka ja kruusikiwa teetegemiseks ja põrandate täitmiseks.

Mehed sammusiwad maha wahtides üksteise järele mööda porist, weeloikudega kaetud, sügawate roobastega teed mööda edasi.

„Mis nüüd peale hakata — ajab seaduse waleks!“ See oli ühe kui teise mõte ja ohkamine.

„Waja ära kuulata, mis noor ütleb, kui koju tuleb,“ tähendas talitaja.

„Mis ta ütleb! Saks on saks. Mis üks ütleb, seda ütleb teine koa.“

„Jah, ega isa oleks wõind nii julgeste reakida, kui ta teaks, et pojal teised mõtted on.“