— 276 —
„Noh, peab ikke ära kuulama, mis noor arwab!“
„No, kas põleks kurat lahti, kui wana seadust weel tahwad kümme oastat edasi pidada! On nad seda uut seiemaale salaja pidand, siis peawad weelgi edasi. Ega Keiser sest midagi tea.“
„Ega tea neh, kui nad ei taha. Woadake, mehed! Seaduses seisab, et see moa, mis 9. Jaani-kuu päewal 1846 talurahwa käes oli, peab talumoa olema. Teame ju kõik, milla seda uut seadust lantstoa peal hakati tegema. Sest on just nii palju aega. Ja kuulda oli ju poari oasta eest, et Keiser seadusele käe alla pand. Eks see ole kümme oastat! Ja tema ütleb nüüd, et seadus alles kümne aasta pärast käima hakkab! Need kümme oastat, mis Keiser meile weel wana põlwe andis, on ju ammu mööda.“
Seletus oli meeste meelest tõenäolik. Sest mis otstarbeks siis rahwale uut seadust kuulutatakse, kui ta alles kümme aastat hiljem maksma hakkab!
„Noore paruni juures käime ära, ja kui see sedasama laulu laulab, siis õpetaja ja kihelkonna-kohtuherra juure,“ pani talitaja ette.
Mehed oliwad nõuus.
Nad lähenesiwad külale.
Missugune kurb asukoht mõtlewatele ja tundwatele elulistele! Nagu mutimullahunnikud paistsiwad madalad, wildakud, süsimustad urtsikud silma. Korratumalt segamine seisiwad nad oma õue-aedadega, lohakile langenud lautadega ja längu wajunud aitadega pool-lagunenud roigas-aedade wahel. Küla keskel oli wainu paarikümne sülla pikkuse
