Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/283

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 282 —

meeste näod wiha pärast punetasiwad ja silmad wälkusiwad.

„Mina abitegu enam ei tee — tulgu, mis tuleb!“ möirgas korraga üks tugewa kaswuga peremees, Oina Kaarel, kelle päratu suur käsi rusikasse oli läinud.

Teised ei lausunud selle hüüde peale esiotsa midagi, aga nende tõsised, mõtlewad näod tunnistasiwad, et sõnad neile südamesse põrutanud.

„See oleks ju rumalus,“ karjus Kaarel edasi, „kui meie seda wälja ei nõua, mis Keiser meile on luband! Meie teame ju kõik, mis seaduses seisab. Kuda nemad tohiwad seadust rikkuda! Mehed, jätame abiteo tegemata!“

Teised waikisiwad ikka weel, talitaja aga, wa’ arglik mees ja oma ametit meelde tuletades, hakkas waigistama. Ei see minewat. See olla ju saksale wastuhakkamine! Sellest ei wõiwat head wälja tulla. Parem weel mujalt tubliste järele kuulata, kuda seadusega lugu on, ja siis nõuu pidada, mis teha.

Tema rahustawad sõnad muutsiwad meeste meeli, sest nii mõnelgi oli seesama hüüe keele peal kipitanud, mis nad Oina Kaarlilt kuulnud. Mindi siis jälle lahku, ja weel raskema südamega kui paari päewa eest. —

Täna oli laupäew. Õhtu, kui Päärn teolt koju tuli, ütles talle Uuetoa noor peremees:

„Pearn, kui sa liig wäsind ei ole, siis pistame hobuse ette ja sörgime Juuru poole.“

„Mis sinna?“

Laupäewa-õhtat pidama. Mitte just Juuru, waid Mahtrasse. Mul on ju seal kaugelt sugulane, selle juures wõime ööd olla ja homme sealt kirikusse minna.“