— 281 —
sest ajast peale uus seadus maksma, aga eks loosi-asi ole loosi-asi! Ka olla mõisal tõeste õigus, talult, millel rohkem maad on kui uus seadus lubab, seda ära wõtta ehk selle eest talupojale orjust ja maksu juurde lisada. Ja pealegi wõida mõisnik mõisamaad talumaa wastu wahetada ja peresid nii ümber seada, kuda ise tahab.
„Soo! Siis wõtab peremehelt moa ära, mis wähegi moa nime kannab, ja annab liiwa, nõmme wõi turwasood wasta?“ hüüdis üks erutatud heal.
„Ega tea! Eks saks tee ikke, mis ise tahab. Ta pidada aga ‚nime poolest‘ ikke nii palju põldu, heinamoad ja karjamoad asemele andma, kui talupojalt ära wõtab.“
„Ja orjus ja abitegu ja kümnusemaks jääwad siis ikke wanaks?“
„Nii öeldi! Oma hea südame poolest tahab meile edaspidi — Jumal teab, milla see ‚edaspidi‘ on! — natuke kergendust teha, wist waimupäiwi wähendada. Andis nagu märku, et ta seda kohe teeks, aga isa pärast, kes weel siin, ja teiste mõisnikkude pärast ei julge.“
Ühed ohkasiwad, teised sülitasiwad, kolmandad hakkasiwad suures ärewuses kiruma.
„See on pettus!“
„Nad waletawad mõlemad!“
„See on seaduse rikkumine!“
„Saksad ei taha meile Keisri seadust kätte anda! Keiser on abiteo ära keeland, orjust ja maksusi wähendand, aga nemad tahawad seda maha salata ja seletawad seadust undrehti!“
Niisugused hüüded kajasiwad läbisegi, kuna
