— 286 —
olema“, ütles Adra Hindrek Mahtra peremeeste seast. „Nad on selles asjas kokku reakind ja peawad igal pool ühed sõnad. Kas teete siis abitegu ikke edasi?“
„Oleme edasi teind.“
„Aga seaduses seda ei seisa ju?“
„Ei seisa küll, aga mis sa teed ära! Meie wana parun ähwardas juba peksuga, kui julgesin wiiksatada, et seadus abitegu ei nõua. Tont teab, mis seadus see ülepea ongi! Ei ole Keisri kätt ega kroonu-kulli peal. Walgeid lehti teine täis — triki wõi kirjuta peale, mis tahad! Kas Teie seda koa olete tähele pand?“
„Miks ei ole!“ tähendas Sepa Ants. „Ma nägin seda kohe. Aga olgu see seadus nüüd, mis ta on — kui nad sedagi täidaks, mis seal sees seisab! Waimupäewadest põle terwes roamatus mitte täppigi, aga mõis nõuab terwet tegu wana seaduse järele. Ega teie wist teagi, et meie abiteo ükswahe juba tegemata jätsime?“
„Noh, mis siis sai?“
Talitaja läks oma istme peale tagasi ja hakkas jutustama.
Maikuu esimeste päewade sees läinud Mahtra peremehed mõisa uue seaduse järele kontrahtisid tegema. Nagu tuttaw, walitseda Mahtra mõisat opmann Rosenberg, kuna omanik, herra von Helffreich, oma teises mõisas, Piiumetsas, elada. Meeste soowi kuuldes, saanud opmann pahaseks. „Mis uusi kontrahtisi te tahate teha?“ karjunud meeste peale. „Kas arwate, et wanad head küll põle?“ Mehed kostnud aga, et uus seadus uute kontrahtide tegemist lubada ja nõuda. Walitseja teinud, nagu ei teaks ta sellest midagi, ja öelnud, et kõik endist wiisi jääb. Mehed nime-
