— 287 —
tanud siis, et kihelkonna-kohus ju teada andnud, et kontrahtide uuendust waja on. See teade pannud Rosenbergi isanda mõtlema, ja ta wastanud meestele, peremehed pidada nii kaua ootama, kui herra ise Mahtrasse tuleb; siis wõida nad tema enesega uute kontrahtide üle reakida.
„Hea küll,“ öelnud peremehed. „Kui Teie uusi kontrahtisi ei wõi teha ja herrat ennast ootate, siis jätame meie ka abiteo nii kaua tegemata, kui uued kontrahtid walmis on, sest uus seadus on Jüripäewast soadik käimas, ja miks meie peame siis Jumala muidu mõisa päiwi tegema, kui seadus need ära on kaodand!“
Läinud koju ja jätnudki päewad tegemata. Aga warsti kutsunud opmann peremehed mõisa kokku. Nüüd tõusnud temaga suur waielus uue seaduse üle. Mehed toetanud endid selle peale, mis seaduse „127. numbri“ all orjuse kohta öeldud on, nimelt, et kuuepäewa-koht, millel 9 tiinu keskmist maad on, nüüd weel ainult 250 hobuse- ja 250 jalapäewa teeb, mõisarehed peksab, kedruse kedrab ja wäiksed kohtumaksud maksab. Kõik abitegu olla kadunud. Opmann Rosenberg seletanud aga seadust hoopis teist wiisi — umbes nõndasama, nagu Jüri oma herrast ütelnud. Mis seaduses teo-orjuse kergendusest öeldawat, see hakata alles siis maksma, kui maad üle mõedetud, talumaad mõisamaast lahutatud, rajatud ja nende wäärtuse järele ära on takseeritud.
„Aga on ju kirikus selge sõnaga kuulutud, et uus seadus 23. aprillist peale terwelt käimas on,“ wastanud mehed, „ja sellest põle kuskil sõnagi lausutud, et mõni tükk wana seadust
