— 292 —
päewa-ajal kõik tubased tööd ja toimetused ära: seal kedrati, kraasiti willu, koeti kangast, tahuti pütilaudu ehk wankrikodaraid, pandi teomehele leiwakotti, söödi, soeti päid, pandi endid kirikusse-minemiseks riidesse. Sellest kohast eemal walitses hämarik, kuna ahju ees nurgas, kus puuhalud, ahjuroop, luud ja pada seisiwad, nii pime oli, et löö kas teine inimene maha. Tagaseinas seisis teomehe ühe sambaga poludi ehk nõndanimetatud „postwanker“, mille alla warbadest kanatool oli ehitatud. Talwisel ajal unistasiwad seal magawad kanad sees ja kukk pidas hommiku ärataja-ametit; praegu oli ta elanikkudest tühi. Wilets, nagu säng ise, oli tema sisu: pahnaks magatud õled külle-aluseks, õlewihk peapadjaks, igapäewane kamson selle pehmenduseks ja wana katkine kasukatükk soendawaks waibaks.
Eespool seina ääres seisis peremehe ja perenaise abielu-säng peaaegu sellesamasuguse täitega: ka siin on sasi all ja õlg peatsis, muud kui takune lina, paar liblepadja ja karm willane tekk annawad woodile meeldiwama näo. Tüdruku ase oli harilikult pinkide peal ehk põrandal, lapsed magasiwad ahju ääres nurgas. Pikk walge söömalaud kambri pool seinas, lihtsad pingid ja järid siin ja seal, paar wokki kaardu läinud ratastega ning wanast rauapuust tehtud istmega nurgas. Tagumise seina külles mõned kodused tööriistad: oherd, peitel ja kirwes. Rehe-aluse ukse kõrwal weetõrs, toober ja ämbrid.
Terwe ruumi üle walitses aga määratu ahi, see talumaja auuwäärt kiwikants. Ta mahutas poole tuba oma alla ja oli nii kõrge, et
