— 291 —
wõerastele kambri-põrandale põhkudest, wanadest kuubedest ja kasukatest magamise-aset walmistama.
Talu sisemine wärk oli niisamasugune, nagu selleaegsetes külaperedes igal pool. Kui ka Sepa Ants wähe jõukam oli kui mõni muu Mahtra peremees, siis ei paistnud see parem seisukord mitte just sellest wälja, mis inimese kodust elu lõbusamaks, mahedamaks wõi nägusamaks teeb — mitte parematest majariistadest, pehmematest magamise-asemetest wõi toa kaunistustest —, waid see tuli ainult paremine täidetud aidasalwede, priskemate ja rohkemate loomade ning hoolsamine haritud põldude kujul nähtawale. Toa- ja riide-uhkust ei jõudnud ega mõistnud tolle-aegne Tallinnamaa talupoeg weel suuremat taga ajada; hea oli, kui kõht paremine täis sai kui waesel, nälgiwal wabadikul, kui leiwal sugu wähem haganaid sees oli, silgud tündrist niipea otsa ei lõppenud ja pühapäewadel ka päntsake liha lauale tuli, wähemast sügisest kewadeni.
Sepa talu tuba oli päewa-ajal pime kuni poolpime, nagu külamajad kunagi. Oli ju peawalgustajaks ainult ukse sisse lõigatud suur auk, sest see käe-laiune, nõgise klaasitükiga ehitud awandusekene, mis nagu tusane silm maja tagumise seina sees oli, ei wõinud akna ega walgustaja nime ära teenida. Nimetatud suurest ukse-august tossas suits wälja ja paistis walgus sisse. Sealt hüppasiwad kanad, kass ja koer sisse ning siga toetas mõnikord oma tõsise, mõtlewa nina ta serwa peale, et pererahwale oma keelel ‚tere hommikust‘ öelda. Sellest august tulewa walguse paistel tehti
