— 295 —
mata sellest, et köstri-püha oli, leidsiwad nad sealt wäga rohkeste rahwast eest. Kiriku lähem ja kaugem ümbrus ja kõrtsi-esine oliwad kirikuliste hobuseid täis ning ikka weel woolas sõitjaid ja jalainimesi igast küllest juurde. Siin ja seal teede peal, kiriku ümbrust ehtiwate puude all, kiriku-kõrtsi ees ja wankrite wahel seisiwad suuremad ja wähemad rahwasalgad elawal jutuajamisel koos. Ärewus, ehk wähemast suurem elawus kui muidu, paistis nende nägudelt. Näis, kui poleks nad täna mitte jumalateenistuse pärast siia kokku tulnud, waid mõnel muul haruldasemal põhjusel.
Jüril ja Päärnal ei olnud raske teada saada, mis kirikuliste meelesid nii wäga liigutas. See ärewus ei tulnud täna esimest korda nähtawale, waid inimesed, kes minewal pühapäewal kirikus käinud, oliwad seda juba siis märganud. Rahwas kogus siia kokku, et isekeskes talurahwa põlewamat küsimust, uut seadust, harutada. Üks wald tahtis teiselt teada saada, kuda siin ja seal asja üle mõeldakse, mis saksad rääkinud ja teinud ning kust üleüldise tumeduse ja segaduse kohta, mida kuulus paragrahw 127 sünnitas, kindlat otsust wõiks saada. Igas salgas ja trobikonnas, kus peremehi ja perenaisi koos oli, keerles ja wäärles jutt ikka kahtlase abiteo ümber. Niisugune nõuupidamine oli juba enne jumalateenistust elaw, wõttis aga, kui kirik wälja tulnud, uut hoogu, isearänis kirikukõrtsis.
Jüri ja Päärn jäiwad ühe ja teise salga juurde seisatama, et meeste juttu pealt kuulata. Mis nad tunni aja jooksul kõik kuulda saiwad, wõis kõige selgema pea kirjuks ajada. Iga-
