— 296 —
mees püüdis seadust, selle tarwitamist mõisnikkude poolt, tema makswust wõi mitte-makswust oma wiisil seletada, arwustada, kahtlustada wõi kinnitada. Ikka imelikumad arwamised ühe kui teise asja kohta saiwad kuuldawaks. Näis, kui oleks siin uus Babiloni torni ehitamine käsil, mis mitte keelesid segamine ei aja, küll aga meelesid.
Kõigist neist juttudest ja harutustest selgus kindlusega, et rahwas igal pool nii elawalt käärimas oli, nagu seda enne keegi polnud näinud. Kõige pealt tundsiwad endid kõik uue seaduse läbi oma kaua soetatud ja wäga liialdatud lootustes petetud olewat. Mis neile pakuti, oli liig wähe. Aga et seda piskut ka weel kätte ei tahetud anda, et seda keelati, ilma et keegi rahwale usutawalt oleks seletanud, mispärast seda kinnipidamist tarwis on — see pani isegi mõistlikud pead kihama. Ja sinna juurde, nagu õliks tulde, tuli weel uudis, mida Jüri ja Päärn täna esimest korda kuulsiwad. Rahwas teadis mitmest mõisnikust oma ja naabrikihelkondades rääkida, kes abitegu Jüripäewast saadik wähendanud; jah, jutustati koguni ühest saksast, kes uue seaduse nõudmised terwelt wastu wõtnud, abiteo täieste kõrwale heitnud ja muud orjust nõnda wähendanud, nagu see uues seaduses ette on kirjutatud!
Teadagi, et säherdused sõnumid nende meeli ei waigistanud, kelle mõisawanemad senisest teokorrast kinni pidasiwad, waid palju enam rahwa senise kahtlemise, et saksad uue seadusega kelmust tahawad teha, päris kindlaks teadmiseks muutsiwad. Sest kui mõned saksad abitegu wähendasiwad, wõi ta koguni kõrwale
