Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/298

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 297 —

heitsiwad, siis oli ju selge, et seadus seda nõudis. Juba peeti mitmes wallas kõwaste nõuu, Tallinna kubernerile wõi Riiga kindralkubernerile kaebama minna, ja kui see ei aita, siis kas kuni Keisri auujärjeni tungida. Teiselt poolt teati jutustada, et siit ja sealt mehi salaja Liiwimaale läinud Wene preestritelt nõuu ja seaduse seletamist paluma.

Nende uudistega sõitsiwad Jüri ja Päärn Juurust koju ja laotasiwad neid teistega, kes sel pühapäewal ka kirikus käinud ja neil kuulnud, wallas laiale. Ka Mahtra meeste tõrkumisest abiteo wastu tõiwad peale Jüri ja Päärna ka teised kirikulised sõnumid.

Juba esmaspäewa õhtu kogusiwad peremehed jälle talitaja talusse kokku, et aru pidada, mida mõisa nõude wastu ette wõtta. Ehk küll kõigi ärewus suur oli, leidsiwad wastupaneku poole sihtiwad ettepanekud siiski wähe wastukõla. Wägiwald oli neile kõigile, kes nad mõisniku ees harjunud wärisema ja roomama, päris wõeras. Iga niisuguse mõtte tagant kerkis haagikohtuniku kohutaw kuju keppide ja witsakimpudega üles ning tegi kõige julgemad suud tummaks. Talitaja ja teiste wanemate ja mõistlikumate peremeeste waigistusel wõeti nõuuks, weel rohkem selgust muretseda, kõige pealt kirikuõpetaja käest. See oli ju nende hingekarjane, ta pidi ometi poole suugagi tõde kuulutama, kui ta ka ise saks oli. On siis wiimaks kindlus käes, et Keisri seadust on muudetud wõi wõeriti seletatud —