— 299 —
wad lehtpuud ja põesad, mille pungad praegu pakatama lõiwad, lahutasiwad mõisniku puskarihallikat Jumala pühakojast. Tõsiselt waatas kiriku madal, jäme torn, piilusiwad ta lihtsad, halli krohwiga müürid puude ja põesaste wahelt pikalt ja laialt tolmuse tee ääres trooniwa tuhmi, pilpakatusega kiwise hoone peale maha, mille uksest ja aknast kibe piibusuits ja läila wiinahais pikkamisi wälja kewadese õhu sisse imbisiwad. Tume, läkastama panewa õhuga täidetud awar ruum oli rahwast puupüsti täis. Suurem hulk seisis; istujaid oli ainult pika laua peal, mis ukse kõrwalt, akna juurest, teise seinani ulatas. Leti ees, mille luuk ülesse tõmmatud, walitses elaw tungimine. Kõrtsmik laskis aeglase rahuga suurest ankrust wasksete mõetude sisse wiinaköögi puhastamata alkoholi-sodi nõrguda. Waesed wäsinud talupojad, kes kirikus poolteist tundi üksteise najal tukkunud, ärkasiwad siin jälle wäheseks ajaks elule, et mõne aja pärast weel unisemalt ja uimasemalt koju poole waaruda.
Nagu paaril pühapäewal ennemine, nii oli ta täna kõrtsis, selle esisel ja kiriku ümber waljuste jämawaid, erutatud salkasid märgata. Harutati tänagi teistest waldadest ja kihelkondadest saadud sõnumid. Ja need oliwad huwitawad küllalt, sest mitmes kohas oli kuulu järele awalik tõrkumine abiteo tegemise wastu peale hakanud, nõnda nimelt Kose kihelkonnas mitmes wallas, nagu Ojasuus, Orus, Uuemõisas, Tammikus, Tuhalas jne., ning kus seda weel polnud sündinud, seal pidi warsti teiste eesmärgi järele tehtama. Nagu äkiline
