— 300 —
maruhoog näis üle maa käiwat, ja kuhu ta weel ei ulatanud, seal kuuldi eemalt tema hulgumist ja tunti hinges nagu sala wapustust. Ikka tõsisemaid, tumedamaid nägusid, ikka ähwardawamalt wahtiwaid silmi wõis rahwasalkades igal pool märgata.
Kui Mahtra talitaja oma seltsimeestega kõrtsist wälja astus ja kirikule lähenes, nägi ta, kuda õpetaja Berg parajaste pikaldasel, mõedetud käigul, ametikuub seljas ja sametist müts peas, koju poole sammus. Kirikumõis, ühekordne kiwimaja laia, madala peatrepiga ja rõduga, oli üsna kiriku lähedal, õrnal noorusel puhkewate aiapõesaste ja puude wahel. Mehed astusiwad tagumisest uksest sisse —Ants Tertsius eel, teised ükshaawal ja pikkamisi tagajärel.
Neil oli ruumikas, lihtsas toas, kus õpetaja rahwast wastu wõttis, natuke aega oodata; siis ilmus õpetaja Berg, kellel kirikukuub seljast wõetud, oma priske, mõnusa Lutheruse-näoga. Wilu lahkusega küsis ta Mahtra talitaja soowi järele, sest see oli ette astunud, kuna teised peale alandlikku kumardamist ukse juurde seisma jäiwad.
„Tulime kirikherra palwete selle uue seaduse pärast,“ algas Sepa Ants. „Kui kihelkonna-kohtuherra meile Jüripäe raamatud kätte andis, siis ütles, et kui teie ise aru ei soa, siis peab kirikherra teile ära seletama.“
„No, mis asjast te siis aru ei saa? Sina, Ants, oskad ju lugeda; eks sa loe seadust neile ette, kes lugeda ei oska!“ wastas õpetaja ja wajus kirjutuselaua ees olewa leentooli peale.
„Oskan lugeda küll,“ wastas talitaja, „aga
