— 303 —
kuskil mujal ülewal on, ja käskis oodata, mis saksad ise meile ütlewad,“ lisas Mahtra talitaja juurde.
Pilkawad ja osatawad healed saiwad selle üteluse järele kuuldawaks:
„Mis saksad ütlewad ise? No jah, need on jo need parajad, kes meile õigust reagiwad! Eks saksad ole meile seadust juba seletand! Eks me nende seletust juba tea! Miks siis kirikherra ise ei seleta? Eks kihelkonna-kohtuherra ole öeld, et kirikherra peab seletama!“
Ja teised suud kostsiwad:
„Nagu kirikherra saks ei ole! Kas tema julgeb meile muud öelda kui seda, mis teised herrad ees ütlewad ja mis nad teda käsiwad reakida! Kirikherra jo ise koa mõisnik! Kas ta ei oska meid küll noomida, et peame ikke alandlikud olema ja mõisawanemate käsku täitma ja kõigega rahul olema, mis saks ja Jumal meile peale panewad… Ärge rumalad olge ega arwake, et kirikherra talupoja poolt on ja meie eest reagib!“
Kuna Ants ja tema seltsilised endid rahwahulga seest pikkamisi wälja poetasiwad, et oma hobuste juurde minna ja kojumineku peale mõelda, harutasiwad erutatud inimesed kirikumõisa wärawas asja weel kaua edasi. Ja kui nad wiimaks laiale läksiwad, kandsiwad nad — nagu see säherdustel kordadel ikka sünnib — teateid rahwa sekka laiale, millele nad ise midagi juurde lisanud. Et iga kuulja ja edasirääkija ka omalt poolt lisandusi teeb, siis kogub tõetera ümber nii paks kord luulet, et esimest enam ei näegi. Kui Uuetoa Jüri tähendas, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus
