— 302 —
„Sellepärast! Aga saksad nõuawad seda ikke edasi!“
„Küll see on wist kuskil teises kohas ülewal, et teie abitegu nii kaua weel edasi teete, kui maad ära on mõedetud,“ arwas õpetaja.
Ants tähendas, et nii palju kui tema raamatut uurinud, abitegu kuskil ülewal ei olewat.
„Noh, seda saate ja warsti kuulda,“ lõpetas õpetaja Berg, keda wist lõunasöögile oodati. „Mahtra herra tuleb warsti mõisa, küll ta teile siis ise uut seadust kuulutab. Küll te siis näha saate, missugune ta on.“
Ta tõusis üles ja andis seega peremeestele märku, et nad ära läheksiwad. Atla, Maidla ja kolmanda mehe olekust oli ta küsimata märganud, et need Sepa Antsuga ainult kaasa tulnud.
Selle wäärtuseta seletusega pidiwad neli tõeotsijat seks korraks leppima. Waikides, kulmud kortsus, astusiwad nad kirikumõisast wälja. Naerataw kewadene päikene ja põesastes siristawad warblased wõtsiwad neid nagu pilgates wastu… Wärawas ootas suurem trobikond uudishimulisi kirikulisi, kes nende nõuust kuulnud ja nende sisseminekut näinud. Need piirasiwad neid sedamaid ümber ja pärisiwad õpetaja seletuse üle otsust.
„Kirikherra ütles koa, et uues wakuroamatus abitegu ülewal ei ole,“ wastas Uuetoa Jüri kuuldawa healega.
„Wõi ütles!“ kajasiwad healed wastu. „Noh, siis on ju ikke õige, mis rahwas ütleb, et Keiser on abiteo ära kaodand.“
„Kirikherra ütles aga weel, et abitegu ehk
