Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/310

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 309 —

peale, ma põle jo hiljaks jäänd. Ja kirjutaja herra ütleb, ma olla wiina joond. Ma põle kahel nädalil näind, kuda teine mees wiina joob, ja ega seegi oleks mulle pähe hakand, kui seda tänagi oleksin näind. Ma põle mitte joobnud.“

„Ega tark inimene kohtusse jookse ega kohtuherrasid tüütama tule,“ waotas kirjutaja. „Aga küll so tarkus siin tagumisest otsast pähe kraabitakse! Täna saab su selg werd tilkuma, et koerad wõiwad lakkuda!“

„Ega ma siit peksu tuld soama, ma tulin õigust soama,“ ütlesin mina. „Iga inimene, kellele undrehti tehakse, läheb kohtust õigust nõudma. Aga see ei ole mitte õiguse-tegemine, kui seal selle eest inimese ihu ära lõhutakse.“

„Peksu sa oled tuld otsima ja seda sa koa soad,“ ütles kirjutaja, „ja kõik seda pead tegema, mis mõis käsib. Kes wasta hakkab ja ei täida mõisa käsku, see soab kohtus peksu… Kannata natuke, kohtuherra tuleb warsti; siis soad õige otsuse kätte, ja rohkemgi weel, kui tahad! Reagi siis teistele koa, kui õige kohus sulle mõisteti!“

See kõik oli, nagu ma pärast nägin, minu hirmutamiseks reagitud. Wist soowiti, et ma armu hakkaksin paluma ja oma kaebtuse tagasi wõtaksin.

Kell oli 11, kui aagreht tuli. Ta küsis, mis ma nõuda kohtu otsuseks. Mina hakkasin asja seletama, ja ütlesin:

„Mina käin kuus päewa nädalas peremehe leiwakotiga mõisas teol, ja minu naine on selle peremehe juures wabadikuks, keda mina teenin.