— 310 —
Minu naine teeb Jüri-päewast Mihkli-päewani iga nädalis ühe päewa mõisa, see on 23 päewa sui sees‚ ja talwe kedrab mõisa 3 naela linu lõngaks ehk niidiks, nii kuda mõis käsib. Aga minu naisel ei ole mõisast põldu ega sauna. Mis tarwis teeb tema siis mõisale päiwi ja tööd?“
„Aga sinu naine elab mõisa moa peal,“ ütles aagreht.
„Selle koha eest teeb jo peremees mõisale tegu ja maksab maksud!“ wastasin mina. „ Ja peremehel on luba töötegijaid pidada, nii palju kui tal neid tarwis on.“
„Ega so naine peremehel tüdrukuks ole! Ta on jo sinu naine, ja peab siis mõisa päewad tegema!“
„Aga kust ta leiwa wõtab, et mõisa päiwi teha? Peremees annab talle siis süia, kui ta tema töös on; kust ta siis kõhutäidet soab, kui mõisa-päiwi teeb?“
„Wõtku, kust tahab, see ei ole minu asi!“ karjus kohtuherra.
„Minu naine teeb sõnna tööd, kust ta süüa soab,“ reakisin mina edasi. „Tühi kõht ei tee tööd; kus inimene tööd teeb, sealt peab ta koa süia soama. Kui mõisast süia antakse, siis lasen naist päiwi teha, aga muidu mitte. Selle eest soab ta minu käest ülespidamist, et ta mu riiet koristab, ja et ta peremehe toas elab, selle eest teeb ta peremehele alati tööd, aga seda leiba tal ei ole, kellega ta mõisa wõiks päiwi teha.“
„Küll oli aga mehel julgus wastata!“ imestas Maidla talitaja ja waatas naeratades Sepa Antsu ja Koka Madise peale. „Eks sa koa mõeld, et aagrehi juures oled!“
