— 312 —
„Auulik kohus, ma tõeste tean, et neil ühtegi looma ei ole,“ wastas talitaja Ants Altsepp. „See peremees ei pea oma naiselgi muud kui 12 kana sui, kudas ta siis wabatnaist kana laseb pidada! Ühtegi looma neil ei ole.“
„Teie laisad nahad! Kedagi looma teil ei ole!“ kärkis aagrehi herra punetawa näoga ja kihutas talitaja toast wälja.
Mina jäin üksi tuppa.
Korraga hüüti soldat sisse ja reagiti temaga Wene keeli. Soldat läks wälja ja tuli warsti käeraudadega tagasi. Nägin küll, et asi kõweraks läheb, aga tegin südame kõwaks. Aagreht andis soldatile käsu, ja mu käed pandi raudu. Rauad kruuwiti nii kõwaste kinni, et iga sõrme otsast oli weri tulemas.
Siis kutsuti mind raudus kätega laua juure seisma ja aagreht küsis:
„Lased naise mõisa-päewad ära teha?“
„Ei lase muidu, kui mõisast talle sel päewal süia antakse, kui ta tööl on.“
Nüüd kargas kohtuherra laua äärest püsti ja lükkas minu ukse kõrwa seisma, hüüdes:
„Homme hommiku kell kümme oled Tallinnas manerihti-kohtus!“
„Auulik kohus, mul ei ole homme wõimalik linna minna,“ seletasin mina tõsiselt. „Mul põle homseks teomeest asemele palgatud, ega ole mul koa leiba juures.“
„Kohtul ei ole sinu teomehega ega leiwaga asja,“ käratas aagreht. „Nael leiba ja pool toopi wett aitab sulle küll.“
„Pool toopi wett on wähe sooja ilmaga,“ tähendasin mina. „Wett andke niipalju kui
