Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/314

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 313 —

tarwitan, ega see raha maksa.“ Ise köhatasin selle juure.

Tulise wihaga hüppas kohtuherra jälle lauast ülesse, asus minu rindu kinni ja põrutas:

„Kas sa tunned mind, kes ma olen? Sa lontrus peaksid mind paluma, aga mitte kangust täis olema! Niisuke lurjus!“

Mina aga wastasin:

„Kohtuherra näeb küll, et mu käed kinni on — kellega ma herrat palun?“

„Tule ukse kõrwast laua juure!“

Läksin laua juure ja jäin sinna seisma.

„Tule ligemale! Kas sa kardad lauda?“

„Ei karda, aga ega ma kõhuli laua peale wõi minna!“

„Kas su jalad on wäsind püsti-seismisest?“

„Jah, jalad on wäsind ja käed on raudus surnd.“

„Kui sa nõnna wäsind oled, siis istu siia tooli peale, laua ääre!“

Ma woatasin kohtuherrale silma ja küsisin:

„Kolme mehega oleme siin; kui mina koa istun kohtulaua ääre — kelle peale siis hakkame kohut mõistma?“

Nüüd pandi mind raudus kätega keset tuba püsti seisma. Soldat kutsus talitaja ja Jüri sisse. Need seati minu kõrwa seisma, nii et ma nende wahel olin. Kui see sündind, ütles kohtuherra tõsise healega pikkamisi:

„Woadake seda julget meest wiimast korda ja wiige tema naisele sõna, et tema kallis mees läheb! Enam ta teda ei näe. Teie näete teda wiimast korda!“

Jüri ja talitaja oliwad ehmatuse pärast