— 315 —
gasi, käed ristluude peal ja silmad moas; ta näis aru pidawat. Siis astus jälle minu juure.
„No, kuda jääb? Kas lased naise mõisa päewad ära teha ja kedruse kedrada? Kui lased, siis teen su käed rauast lahti.“
„Kui talle mõisast süia antakse, siis lasen, muidu mitte, kas raiuge mind kerwega tükkideks!“ oli minu wastus. Ühtlasi tuli minu peale niisuke wiha-tuhing, et ma tugewaste raudade külles rippuwaid ahelaid raputasin ja walju healega hüüdsin: „Tehke minu käed lahti!“
Hüütigi soldat sisse, kes minu käed raudadest lahti wõttis. Aga ega mind sellepärast weel menema lastud: kuna kirjutaja krabinal kirjutama hakkas, küsis kohtuherra minu käest weel kord:
„Mitme päewa teomees sa oled?“
„Seitsme päewa teomees!“
„Kuda sa lontrus wastad!“
„Ma wastan õiete.“
Nüüd pani herra oma kaks kätt mo õlade peale, toppis oma nina-otsa peaaegu minu nina-otsa wasta ja nuusutas, kas mul suust wiinahaisu tuleb, et miks ma nii julge olin. Aga ei midagi — ma olin Jumala kaine! Mis nüüd teha? Ei muud, kui hakkab jälle sestsamast ennejutluse-laulust peale ja küsib, mitme päewa teomees ma olla. Wastan talle nagu ennegi.
„Wait, lurjus!“ kärgib mu peale. „Kas sa arwad karjapoisiga reakima? Kas sa ei tea, et sa aagrehi-kohtuherraga reagid?“
„Ma ei ole kohtuherrale mitte waletanud, ma reagin õiete,“ wastasin mina.
