Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/315

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 314 —

näost kollased nagu kapsalehed. Minu hing pakitses wihast.

Nüüd tuli aagrehi-herra ja kruuwis mu käed ise weel kõwemine kinni, kuna talitaja Ants Altsepp ja Jüri Tork toast wälja aeti.

„Kas lased naise mõisa tööd ära teha?“ pööras seepeale kohtuherra jälle minu poole. „Kui lased, siis soad lahti.“

„Ei lase mitte, tehke minuga, mis tahate!“ kostsin mina ja pigistasin hambad kokku.

„Noh, siis lähed wangitapiga linna!“ otsustas kohtuherra.

Korraga tundsin oma südant pahaks minewat, sellepärast ütlesin:

„Tehke minu käed lahti! Ma ei ole hobusewaras ega mehetapja, et minu käed raudus on! Tehke lahti, surm on käes! Tooge mulle külma wett!“

Soldat tõi tassiga külma wett. Ma jõin kahe käpa wahelt nagu karu. Wesi karastas mind natuke. Seda nähes algas aagrehi-herra uueste ülekuulamist.

„Mitme päewa teomees sa oled?“ küsis ta.

Seitsme päewa teomees.“

„Kuda sa, häbemata, mulle wastad!“

„Olen neh seitsme päewa teomees! Mina teen esmaspäewast laupäewani kuus päewa nädalis mõisa ja minu naine teeb ühe päewa, see on seitsmenda päewa, nii et ma pühapäe kodu wõin olla.“

„Sinu naine tahab sooja tuba ja silmawalgust soada.“

„Minu naine teeb alati peremehele tööd ja on sellel nagu tüdrukuks.“

Kohtuherra sammus natuke aega edasi-ta-