— 317 —
„Aga ma ei tunne.“
„Küll sa tunned, kui su nahk lõhutud soab — küll walu su suu lahti teeb!“
Kutsuti soldat sedamaid sisse. See tõstis peksupingi teise tuppa, wiis witsapuntra juure ja jäi oodates pingi ette seisma: tema töö pidi nüüd peale hakkama. Herra käskis mind riided lahti teha ja lisas õela naeratamisega juure:
„Nüüd soad hea nahatäie, küll see sind targemaks teeb! Wõid siis koa teistele reakida, kui hästi sulle kohtus õigust anti. Mene ette tuppa, seal soad oma otsuse kätte!“
Seal seisis soldat pingi juures walmis, witsahunnik pingi kõrwas moas. Soldat käskis mind riidest lahti wõtta.
Wõtsin siis laia rihma wöölt ja wiskasin ta wastu laudpõrandat, nii et plaksus; siis kiskusin kuue, jaki ja westi seljast ning küsisin:
„Kuhu poole ma pea panen? Ehk mõistetakse jälle süüd, et ei oska ennast peksta lasta!“
„Pane pea kohtutoa ukse poole!“
Lasksin siis alumise ihukatte koa maha langeda, heitsin kõhuli pingi peale, lõin jalad takka risti ja toetasin käed lõua alla. Nõnda wahtisin kui koer herra silmi, kes minu juures seisis…
Mõtlen, et nüüd hoobid hakkawad sadama. Ootan ja ootan — mis pagan see on? Mitte ühte laksu ei lange!…
Korraga hakatakse mo õlast kinni ja aagrehi-herra heal hüüab:
„Tõuse üles, kuradi lontrus! Kui kolmat korda weel tuled minu aega wiitma, siis soad armetumast kuuskümmend tulist!“ Ja kuna ta
