Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/319

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 318 —

mulle rusikaga wasta rindu annab, karjub weel: „Kas sa mõistad, mis kohtuherra sulle ütleb?“

„Mõistan kull.“ wastasin mina, ja uus julgus täitis mu südant. „Ega ma siia kohtusse enam tulegi oma aega wiitma selle kuuekümne hoobi pärast.“

Kuna ma ennast riidesse hakkasin panema, kiskus kohtuherra selle kirja lõhki, mis enne kirjutud oli, wõttis laua pealt kohturoamatu kätte ja hakkas sealt lugema, kuna kirjutaja kirjutas. Mina aga ootasin eestoas. Oli kiri walmis ja kinni pandud, tuli herra ja andis kirja mo kätte. Siis tegi ukse lahti, lükkas minu wälja ja praukudes langes uks mo järel kinni. Kuhu ma selle kirja pean wiima, sellest ei lausutud poolt sõna…

Jüri ja talitaja kükitasid õues aia ääres nagu päewakoerad. Nad ootasid mind, et mis minust pidi soama.

„Kas said ometi tulema?“ küsis talitaja, ja ta nägu läks rõemsamaks.

„Sain küll,“ wastasin mina. „aga ma pean weel tuppa tagasi menema.“

„Mis sa sinna weel lähed?“ hüüdsiwad mõlemad kohkudes. „Eks sa ole juba wäsind! Ära mene teda enam wihastama!“

„Aga ta andis mulle kirja, ja ma ei tea, kuhu seda pean wiima,“ ütlesin mina. „Wõi wõtad kirja oma kätte? Sina hommiku ühe tõid, wõid siis koa selle wiia!“

Aga talitaja wasta tõrjuma: „Kuhu mina ta panen? Ei mina wõta!“

„Noh, siis lähen ikke ise ja küsin, kuhu kirja wiin,“ wastasin mina ja astusin uueste majasse.