— 31 —
näis neiu jalgu nagu maa külge naelutawat. Ta tõstis ainult ristis käed taewa poole ja hüüdis paluwalt Ada von Heideggi poole, kes oma kõrwu ka kätega kinni hoidis:
„Kas Te ei wõiks oma papa juurde jooksta ja selle inimese eest paluda?“
Ada raputas ägedalt pead.
„Kuhu Te mõtlete, preili Marchand! Papa ei salliks iganes, et lapsed oma nina tema asjade wahele topiwad.“
„Aga mida on see inimene siis süüd teinud?“
„Taewas teab? Wahest hooletu, wõi laisk, wõi wastane olnud, wahest ka warastanud. Inimesed on ju nii hukas, nagu papa ja walitseja alati ütlewad. Ilma kepita ja witsata ei saa sugugi läbi. Ja nõnda on lugu igas mõisas, mitte üksi meil, preili Marchand.“
Preili Ada seletas seda wana inimese tõsiduse ja rahuga, kuna ta ilusast näost nagu murelik tusk paistis inimeste ilmparanemata halbtuse üle.
Kisa lõpeb korraga. Preili Marchand tõmmab kergemalt hinge. Ta äigab käega oma helewalge otsaesise üle, mille peal külm higi seisab. Preili Ada ja Kuno on näpud kõrwadest wõtnud. Wiimane naerab ja ütleb uhkustades:
„Küll Teie aga olete arg, preili Marchand! Waadake mind — kas mul hirmu on? Mitte põrmu! Mina olen ka mees, aga Teie olete naisterahwas, preili Marchand.“
„Kuno, sa meeldiks mulle rohkem, kui sul ka hirmu oleks,“ wastab koolipreili rõhutud rinnast.
Nad hakkawad kiireste mõisa poole sammuma. Kiirestaja on preili Marchand. Ta hoiab laste kätest kinni ja tõmmab neid enesega kaasa. Ta
