— 30 —
„Miks peab tal siis lapse-heal olema?… Aa soo“ — lisab preili Ada juurde, „Teie arwate, et ainult lastele witsu antakse? Ei, meil saawad ka täiskaswanud inimesed witsu, kui nad paha on teinud.“
Preili Marchand wahib tütarlapse otsa, nagu arwaks ta, et see temaga nalja heidab. Preili von Heidegg on aga üsna tõsine.
„Ja suuri inimesi lüüakse nii, et nad karjuwad — et nad nõnda karjuwad?“ hüüab prantslane.
„Ja, preili Marchand! Mida Teie siis arwate? Neid ei lööda ju mitte nalja pärast, waid neid karistatakse süü eest.“
„Aga kas Teil siis kohtuid ei ole?“
„See on kohus, preili Marchand!“
Wäljamaalane wahib tütarlapse peale, kes nii rahulikult kõneleb, ja ta nägu kujutab arusaamatust, meeleheitlikku hirmu ning ikka mõrudamalt nähtawale tulewat õudu.
„Preili von Heidegg, kas Teie siis ehmatust ei tunne? Kuno, miks sa ära ei põgene?“ hüüab ta käsi kokku lüües.
„Preili Marchand,“ kostab noor tütarlaps, „meile ei ole see enam miski uudis. Meie oleme seda juba ennem mitu korda kuulnud. Meie peaksime küll mamma tahtmist mööda toas olema, et meie seda inetumat kisa ei kuuleks, aga mis teha — meie jäime natukene hiljaks wälja. Nüüd aga, preili Marchand, ruttame kohe koju!“
Kuid preili Marchand polnud põgenemise peale sugugi nii walmis. See südant-lõhestaw walukisa, mis läbi wäikse puiestiku lõikas ja linnud puude-oksadelt lendu hirmutas,
