Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/321

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 320 —

mõisa minema kirja ära wiima. Andsin kirja opmanni kätte.

„Kas tulid terwe nahaga, wõi anti sulle koa jooksupalka?“ küsis opmann.

„Ega ma pole kedagi teind, et palka anti,“ ütlesin mina opmannile.

Ei muud reagitud mulle kedagi.

Teine päew läksin teole ja kuulsin, et opmann olla kubjale öeld:

„Teisi wabatnaisi ei ole tarwis enam tööle wõtta, aga Antsu naine peab selle kui weel päewad tegema selle kohtusse-jooksmise eest.“

„Noh, kas soadad naise wälja?“ küsis Wõllamäe Päärn, kui Ants lõpetanud.

„Ega ma põrund-pea ole!“ naeris wiimane. „Kui kõik teised teomeeste naised priid on, mis tarwis mina siis oma naise wälja soadan! Kui neil õigus oleks seda nõuda, eks nad siis nõuaks kõigi käest päiwi edasi!“ —

Kuni siiamaani jutustas Ants Welt oma lugu keskmisel nelipühipühal, 19. mail, Juurus kirikulistele. Pärast sündis aga weel midagi. Et lugeja loost täielise ja ühise pildi saaks, siis lisame Antsu käsikirjast jutukesele lõpu juurde:

Nüüd olid kõik teomeeste naised ja eksind tüdrukud mõisa-päewadest priid. Aga ei old ainukest meest, kis mulle ühe kopika raha eht napsu wiina oleks and selle eest, et ma oma aega wiitsin ja waewa nägin, et õigust kätte soada. Aga weel weidram oli see, et teised kõik priid olid, mind püüti aga weel kinni pidada. Päiwi tegema ma oma naist ei saat. Sui läks wagusaste mööda. Sügise, peale Mihkli-päewa, kui perenaistele mõisast töösid