— 321 —
anti, wisati meie perenaisele kolm naela peeneid linu sülle: „Säh, wii teomehe naise linad tööks koju! Mis noor inimene muidu kodu istub!“
„Oi, auulikud saksad, ei mina wana inimene neid tassi! Ta on noor inimene, tulgu ise mõisa järele!“
Perenaine ei toond.
Nädal läks mööda. Käsk tuli koju: Tule mõisa tööde järele! Naine kippus, aga mina ei lubanud teda menna. Kestis jälle edasi kuni Mardi-päewani. Mardipäewal läksid saksad linna elama. Mina tulin parajaste teolt koju ja hakkasin hoost rakkest lahti wõtma, kui talitaja ja talitaja abimees meile tulid. Mina küsin, mis nad nii hilja õhtu meile tulewad, wõi kus nad käisiwad?
„Tulime sind mõisa wiima,“ ütles talitaja.
„Oh oh, mis ma kurja olen teind?“
„Ei meie tea.“
„Kis kutsub mõisa?“
„Opmann kutsub, ja käed kästi kinni siduda“.
„Ma tulin praegu opmanni silma alt mööda, ja ta ei reakinud mulle sõnagi“, wastasin mina. „Oodake natuke, ma wõtan hobuse eest ära, siis tulen kohe!“
Nüüd aga astus minu naine õue, nägi talitajat minuga reakiwat ja küsis:
„Mis teie meile tulite?“
„Meie tulime käsku tooma, et Ants tuleb sinu töösi mõisast ära tooma. Sulle on kolm naela linu kedruseks pakutud!“
„Eks see ole muidugi kiuste tegu, et miks
