Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/339

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 338 —

tahaksite hoida, siis ei läheneks Teie mulle mitte, kui ma üksina olen.“

Sellest tõrjumisest hoolimata wõttis Herbert Juliette wastas sarapuust aiatooli peal istet.

„Lubage, preili Marchand, et mina selle õnnetuse eest wastutan, nagu ma seda ka kord ennemalt olen teinud, ja ühtlasi wabandage minu julgust, et ma ennast mitte ära ei lase ajada. Ma otsin ju ammust aega silmapilku, mil ma Teiega nelja silma all kokku saaksin, ja et see mul praegu korda on läinud, siis olge minu wastu kaastundlik ja ärge püüdke nüüd enam põgeneda.“

Ta kõneles pool naljatades, pool paludes, ja ta silmadel oli nii imelik läige, et Juliette istuma jäi, kui ka tõrkudes.

„Kõnelege, paruni-herra!“

„Ja, kui see nii kerge oleks,“ naeratas Herbert, ja tundis ise, kuda weri tal palgesse tõusis. „Ma ei ole mitte arg mees, aga kui Teie oma tõsiste, karistawate silmadega mu peale waatate, siis on mu meelest, kui leiaksite mind mõne kuritöö pealt, ja sõna jääb mul kurku kinni… Ma tahaksin Teilt midagi küsida, preili Marchand. Kas lubate täieste otsekohene olla, ei midagi ütlemata jätta, ei millegi eest kõrwale põigelda?“

„Mul on wiisiks ikka otsekoheselt kosta, paruni-herra.“

„Hea küll. Kas mälestate weel meie jutuajamist raamatukogus minu õe sündimise-päewal?“

„Ja. Teie kõnelesite inimlistest paleustest, mida meie luulewõim üksikute nähtuste jä-